Gareth Niblett, kes kolis 12 aastat tagasi Suurbritanniast Eestisse, on otsustanud oma mõisa taaselustada. Ta loodab seda teha, nagu paljud mõisad tegid seda varem - oma mõisa viina tootmise kaudu.
Võhmuta (Wechmuth) mõis Tapa vallas sai 2005. aastal uue omaniku, kui selle ostis Gareth Niblett, küberturvalisusega tegelev britt. "Ma ei ole päris inglane, vaid mul on pooleldi saksa juured. Nii et vana rüütlimõisa ostmine oli nagu austuse näitamine minu saksa pärandi vastu," selgitas Niblett.
Neli aastat pärast mõisa ostmist kolis mees koos perega Eestisse ja elab siiani Võhmuta vallas. Plaan oli mõisat restaureerida ja see algas väravahoonest. Kahjuks sattusid nad ehitaja juurde, kelle töö ja tegevus ei rahuldanud ning tülile järgnes pikk kohtuvaidlus, mis võttis aega, närve ja raha.
"Ma võitsin kohtus, kuid ehitaja ei ole veel hüvitanud tekitatud kahju," ütles Niblett.
Kuid mees ei ole siiski see tüüp, kes loobub oma suurest plaanist, kui ta põlema läheb. Soov taastada mõis on endiselt päevakorras. Pärast endise hiilguse taastamist tahavad nad seda majanduslikult aktiivsena hoida. Gareth Niblett, kunagi keemiat õppinud IT-mees, loodab kõigi nende plaanide elluviimiseks rahavoogu tekitada.
"Reeglina tegutsevad mõisad turismisektoris, kuid alkoholi tootmine ja müük ei küsi, kas väljas on suvi või talv ja kas mõisas on palju või vähe külastajaid. Me saame seda teha aastaringselt ja see ei sõltu ilmast ega hooajast," selgitas ta.
Ajaloolise tõe otsinguil
Nagu Eesti mõisates ikka, tegi Võhmuta oma vaimud. Tänapäeval on sellest aga vaid kauge mälestus, mis meenutab oma mõisa vanu varemed viinatehas. Õnneks ei ole Eesti viinatootmise vanad tavad täielikult unustatud. Tema sõnul on Gareth kogunud suure hulga kirjandust viina tootmise kohta mõisaajal.
"On olemas mõned 1970. aastatel kirjutatud raamatud, mis räägivad mõisaviina algsest tootmisest Eestis. Selles ei kirjeldata aga protsessi üksikasjalikult. Rahvusarhiivis on ka raamatuid ja dokumente viina valmistamise kohta. Aga enamasti oli vajaliku info hankimine nagu mudast kullatükki otsida," ütles ta.
Siiski jääb mees täiesti ausaks, öeldes, et lood viina valmistamisest paarsada aastat vanade retseptide järgi on puhas turundusjutt, mitte tegelikkus.
"Me hakkame kasutama põllukultuure, mis on aretatud kõige varem 1970ndatel aastatel. Ja teised toorained on samad, mida kasutavad kõik kaasaegsed vodkatootjad. Vesi võib jutustada, kuigi see on ilmselt palju rohkem filtreeritud kui varem," selgitas ta ja lisas: "Mulle ei meeldi selline turunduslugu. Ma tahan kõigepealt teha tugevat toodet ja seejärel tugevat kaubamärki, mitte vastupidi."
Eesmärk on toota kõige puhtamat mõisaviina. Selle saavutamine algab etapist, mida paljud kaasaegsed käsitöövodka tootjad ei tea - oma piirituse tootmisest.
Nibletti sõnul on tavaline valik osta alkoholi suurelt tootjalt, kuid selleks, et ise oma eriline vodka valmistada, pidi sellisest ideest loobuma, sest just oma alkohol annab vodkale tema omadused. Nii maitse kui ka lõhna poolest.
Ainult kodumaine tooraine
Toorainena kasutatakse teravilja (rukis ja nisu), tulevikus ka kartulit, kuid mitut teravilja ei segata kunagi, vaid iga teravilja valmistatakse eraldi viina.
"Ma ostan rukist ja nisu Eesti põllumeestelt. See on siin kasvanud," ütles Niblett. "Keegi teine ei tooda Eestis nisuviina. Me teeme viina, millel on oma omadused ja mille maitsest ja lõhnast saab aru, kas see on valmistatud rukkist või nisust. See on täiesti erinev masstoodanguvodkast. Kasutame oma viina valmistamiseks ainult looduslikke koostisosi ja järgime oma viinade tootmisel kõrgeimat võimalikku standardit."
Gareth selgitas, et isegi alkoholi tootmisel toimuvad paljud protsessid põhimõtteliselt teisiti kui suurtootjatel. Samuti on destilleerimisprotsess palju aeglasem, et piiritus ei kaotaks oma iseloomulikku maitset.
"Meie mõisaviina tootmise igas etapis peame silmas, et me ei tohi kaotada teravilja maitset. Me ei jahvata tera jahuks, vaid jätame selle veidi suuremate terade sisse. See teeb viina valmistamise raskemaks, sest kui tera ei ole potis korralikult segatud, võib see põhja vajuda ja põleda," kirjeldas ta mõningaid erinevusi suurtest tootjatest.
Vodka tootmine algas selle aasta juunis. Praeguseks on villitud nisuvodka, varsti järgnevad rukkivodka ja piparkoogimaitseline liköör. Tulevikus on kavas valmistada ka kartuliviina ja mitmeid Eesti tüüpiliste maitsetega džineid.
Käsitöö on kallis
Praegu saab mõisaviina osta Võhmuta mõisa väravahoones asuvast väikesest poest, kuigi suurem plaan on saada jalg restoranide, baaride ja hotellide uksele.
"Algselt oli idee eksportida 80 protsenti meie toodangust ja jätta 20 protsenti siseturule. Eksporditurgudeks nägime Saksamaad, Skandinaaviat ja Suurbritanniat. Kuid Brexit on muutnud alkoholi müümise Inglismaale raskemaks. Seega muutsime oma eesmärke ja sihime nüüd rohkem kohalikke hotelle, restorane ja baare, kes eelistavad tugevat Eesti toodet välismaistele kaubamärkidele," kommenteeris Gareth Niblett.
On selge, et algusest lõpuni käsitsi valmistatud toode ei ole odav ja Võhmuta mõisa viina pudelil ei näe madalat hinda. Näiteks pool liitrit nisuviina maksab 30 eurot.
Tõlkinud Manor Spirits, originaalartikkel Kristjan Ojang ja avaldatud Lääne-Virumaa Uudised.
Sõltumatu pereettevõte, mis toodab mahedaid alkohoolseid jooke ühendades käsitöö pärandiga. Eestis on destilleeritud alates 1485. aastast. Venemaa keisrinna Katariina Suur andis 1765. aastal baltisaksa aadlikele monopoli. Piirkonna mõisad kasvasid, valmistades omaenda alkoholi väikestes partiides. Meie jätkame seda traditsiooni.
